Pastoril on liiga palju tööd

Pole sugugi haruldane, et koguduse KLA küsitluse tulemusena saadakse kõige negatiivsema kümne näitaja hulgas madal näitaja küsimusele #28 “Meie pastoritel on liiga palju tööd”. Sellisel juhul, nagu sellest poleks veel küllalt, esineb 10 kõige madalama näitaja seas väga sageli ka küsimus #51: “Meie koguduse juhid pigem teevad ise töö ära, kui jagavad ülesandeid teistega”. Mõtlemapanev. Ilmselt on ka need kaks valdkonda peamised põhjused, mis paigutavad kaheksa kvaliteediomaduse seas “Volitava juhtimise” (ehk siis koguduse juhtimist puudutava temaatika) nadalamale kohale, kui juhtidele seda meeldiks näha. Kuidas siis tegelda selle juhtide koormatuse ja pigem-isetegemise teemaga. Bill Hybels on öelnud: Kui juht saab paremaks, siis võidavad organisatsioonis sellest kõik.

KLA küsitlusel tuleb vastuste analüüsil panna tähele mitut asja, nii ka selle teema juures. Toome välja paar asja:

1. Tegemist on inimeste hinnangu ja muljega – seepärast tuleb iga kord küsida – kas asjad paistavad nii JA kas asjad tegelikult on ka nii.
2. Ankeete täidavad üldjuhul aktiivsed ja tegijad koguduseliikmed – nad teavad (sageli oma kogemusest), kuidas asjad on ning neil ei ole põhjust ankeedis valetada.

Miks “liiga palju tööd” juhtidel ei ole hea?

Sõltumata sellest, kas meil juhtidena on koguduses tegelikult liiga palju tööd või mitte, näitab küsitlus, et meil on vähemalt õnnestunud inimestele ja üksteisele selline mulje jätta. Ja võib-olla on see mõnele üllatusekski – vähemalt KLA kontekstis ei ole see positiivne näitaja. Toome esile mõned aspektid, miks “liiga palju tööd juhtidel” on problemaatiline asi. Ükski neist ei ole mustvalge ega absoluutne, rõhk on sõnadel “võib tähendada”.

1. Liiga palju tööd juhtidel võib tähendada oskamatust tööd planeerida ja delegeerida – need on üsna elementaarsed juhtimisoskused ja see võib viidata, et liiga koormatud juhid on lihtsalt kehvad juhid. Puudu võib olla nii õpitavatest omadustest (saab lahendada juhtimiskoolitustega) kui ka andidest (saab lahendada õigete inimeste paigutamisega õigetesse kohtadesse).
2. Liiga palju tööd juhtidel võib tähendada usaldamatust – see on nii tähtis, et ma ei saa seda kellelegi teisele usaldada – mis on sageli taandatav lühinägelikule vaatele meeskonnatööle – mul on lihtsam/kiirem see asi täna ise ära teha, kui hakata selleks kedagi koolitama. Ei ole raske näha, kuidas see suhtumine aina süvendab kõige isetegemist.
3. Liiga palju tööd juhtidel võib tähendada viletsat enesehinnangut, mida püütakse kompenseerida sõltuvalt olukorrast kangelase (kes üksi kõik ära tegi) või ohvri (kes üksi kõik ära tegi) rollis esinedes. Niisugune juht külvab sarnast kultuuri ka enda ümber, mis halvab normaalset elu – sa pead pidevalt vaenlast jalge alla tallama või siis olema ise tallatud.
4. Liiga palju tööd juhtidel võib tähendada ka seda, et tööd ei tehta targasti ja mitmed töö tõhustamise abivahendid (kalender-planeerijad, e-posti listid, kontoritarkvara võimalused, mobiilne kontor sülearvutis või nutitelefonis/pilves jne) jäävad kasutamata või kord tehtud töid ja otsuseid tuleb pärast aina ümber teha ja muuta.

Loomulikult võib liiga palju tööd juhtidel tähendada ka seda, et ongi erakordseid aegu, mis nõuavad meilt erakordset pingutust ja enesest 200% andmist. Aga need on erakordsed ajad ja kogu aeg nii olla ei ole võimalik.

Kuidas me võime jätta mulje, et meil on liiga palju tööd?

Üldjuhul inimesed ei loe tegelikult meie töötunde kokku ja nad kujundavad arvamuse juhtide koormusest kaudsete ilmingute põhjal. Need ei pruugigi ilmtingimata tähendada, et meie tegelik koormus nii ränk on, kui see end mõnede märkide järgi paista laseb. Miks inimesed võivad arvata, et meil on juhtidena liiga palju tööd?

1.  Meid on raske kätte saada. Juht (ja mida kõrgemal tasemel, seda enam) ei pea olema alati ja kõigile kättesaadav, kuid oma vahetule juhile ja olulistele kaastöölistele peab olema mõistlik kättesaadavus tagatud. Vastuseta e-kirjad, postkasti kogunevad kõned ja hõlmade lehvides möödatuiskamine koguduse fuajees kannavad (muuhulgas) sõnumit: Kui sa vaid teaksid, kui kiire ja nii palju tegemist mul on…
2. Me ei pea oma lubadusi. Mõnikord lihtsalt suusoojaks ja teinekord ka tõsiselt mõeldud lubadused jäävad täitmata. Inimesed noogutavad mõistvalt: “Muidugi, ta lihtsalt ei jõua kõike, kes jõuakski…”
3. Me kurdame. Alati ei käi kurtmine ohkamise ja nurisemisega, me oleme õppinud kurtma ka positiivses toonis, aga ometi saades vastutasuks just seda, mida heasüdamlike poolt kurtmisele vastutasuks pakutakse – “Kuidas sa küll suudad?” “Kas keegi sind tõesti ei aita?” “Mina küll selliselt ei jaksaks.” Jne. Miks sellised vastused? Sest “vaese mina” lõhna on saja meetri pealt tunda.
4. Me näitame üles kroonilist alasooritust. Meie panuse kvaliteet on oluliselt allapoole meie võimeid, me teame seda ise ja teised teavad ka. Aga me oleme ju lõpuks kenad kristlikud inimesed ega hakka seda arutama. Pigem laseme oma alasooritusel ära rikkuda ka teiste panustajate jõupingutused ja moraali.

Aga kui meil on tõepoolest liiga palju tööd

See on kõige raskem osa, kus mingit nõu saaks anda. Vaatame korra tagasi üle-eelmise pealkirja juurde, ehk on seal midagi kasutatavat.

1. 1) Oma töö nutikas organiseerimine. Minu nooruses inspireeris mind üks juht, kes muuhulgas ütles: “Hea juht peab olema laisk.” Minu mõistmatust nähes seletas ta lahti: Kui sinu lauale tahab tulla töö, siis küsi juhina:
   1. Kas seda ikka peab tegema? Mis juhtuks, kui seda asja üldse ei tehtaks?
      kui jah, siis
   2. Kas seda peab just nüüd tegema? Millal oleks õige ja parim aeg seda teha (planeerin selle oma kalendrisse)?
      kui jah siis
   3. Kas seda pean mina tegema? Kas ma olen ainuke, kes seda teha saab? Kes oleks parim seda asja tegema (delegeerin selle koos vastutusega)?
      kui jah siis
   4. Kas ma pean seda jälle tegema? Keda tuleks õpipoisiks kaasata, et ta saaks tulevikus mind selles töös aidata või asendada?
      Mida tuleks organisatsioonis muuta, et seda ei tuleks “jälle” teha.
2. Kõvad tegijad teevadki rohkem, kui teised. Head tegijad seejuures vaatavad seejuures ka ise imestuse rõõmu, tänulikkuse ning rahuloluga, kui midagi olulist ja rasket taas tehtud sai. Värsket olümpiavõitjat vaadates ei jää muljet, et vaeseke, küll ta ikka on pidanud pingutama, et säravaim medal kätte saada.
3. Väga palju ajaraiskamist, tühja tööd ja ümbertegemist, viimase hetke rabelemist ja lihtsalt motivatsioonitapvat frustratsiooni põhjustab see, kui meil ei ole oma töö tegemiseks vajalikku informatsiooni õigel ajal ja õiges koguses. Mõnikord tuleneb see sellest, et vajalikud otsused jäävad õigel ajal tegemata ning vajalikku infot ei ole selle tõttu isegi mitte olemas. Sagedamini on see info siiski olemas, aga kellegi teise peas, arvutis või meilipostkasis. Jah, ideaalne oleks, et see “keegi teine” meid õigeaegselt informeeriks, kuid juhtide kohus on ka ise oma tööks vajalik info kätte saada, seda ka ülaltpoolt – eelkõige seda lihtsalt küsides.
4. Meeskonnatöö ei ole lihtsalt see, kui meil on asja kallal rohkem kui üks inimene. Nii kummaline kui see ka pole, võib just “meeskonnatöö” olla kaudseks põhjuseks, miks juhtidel on “liiga palju tööd” – juhul, kui meeskonna ülesanne ja eesmärk ei ole selge, meeskonna liikmed ei ole valitud vastavalt võimetele ja andidele, mis on vajalikud ülesande lahendamiseks,
5. Üks mõte laenatud Craig Groeschelilt – juhil on liiga palju tööd, kui ta ei delegeeri vastutust vaid üksnes ülesandeid. Ülesannete delegeerimine toodab järgijaid, vastutuse delegeerija toodab juhte. Kui juhte on rohkem, siis on kõikide juhtide töö kergem ja kellelgi pole seda liiga palju

Ja lõpuks, kui oled siiani lugenud, siis sa võib-olla mõtled, meil on ju koguduse töö, kus on siin jutus Jumal? Koguduse töös ja kristlase elus ei lisata Jumalat igasugu vähem ja rohkem kasulike nõuannete hulka kuuenda, kolmanda ega isegi mitte esimese punktina. Loodan, et Jumal on sinu tegemistes igal sammul ja iga otsuse ning mõtte juures. Ilma Jumalata ei tee me midagi.